3 nädalat beebiga palveolekus

Rasked lood meie eludest võivad aidata teisi meie ümber. Esiteks sellega, et me saame aru, et me pole üksi need, kelle elus on raskused. Teiseks võib see paljusid ette valmistada, et vahel võib ka halvasti minna, aga ka sellest olukorrast on väljapääs.
Meie väike Juss sündis Kuressaares pärast kohutavaid 22h kestnud valusid. See tõesti oli hulleim valu mida olen kunagi kogenud. Kuivõrd täisavatus oli juba pea 2h olnud ning poja polnud ikka veel siia ilma saabunud, siis “ähvardas” ämmaemand kl 00 arsti kutsuda. Ta sündis kl 23.59. Mees ütles hiljem, et tal oli nabanöör 2 korda ümber kaela olnud.
Hinded sai ta väga head ning laps pandi mu rinnale. Kõik tundus hästi, ainult, et mu mees juhtis pidevalt tähelepanu lapse hingamisele. Et kas see ikka on normaalne, et ta nii hingab. Ma kiitsin takka, et on küll. Ämmaemand võttis ta enda juurde ning vaatas ning seejärel viidi ta lastetuppa. Peatselt saime teada, et arst kutsuti ka välja. Varsti ilmus infokilluke, et tegu võib olla infektsiooni või veel kolme variandiga.
Kui 2h peale sünnitust võisin lõpuks sünnitustoast lapse juurde minna, siis hoiti tal hingamisaparaati näo ees. Nad ei osanud öelda mis temaga on, aga kuidagi ei tulnud ise hingamisega toime, vajas tuge. Ta haaras kohe mu väikse näpu ümbert kinni ja nii me seal olime, laususin vaid talle, et ta saab hakkama ja on tugev. Arst teatas, et ta kutsub välja kopteri. Meid saadeti ruumist välja ning paluti puhkata. Nad lubasid meid üles ajada kui kopter kohal on. Kl 4 paiku kopter jõudsiki. Saime oma pisikesele vaid öelda, et ta tuleb sellest olukorrast välja ja saab hakkama ning sõidame talle kiiresti Tallinna järgi.
Saime magada kuskil 3 tundi ning siis juba võisime Tallinnasse helistada ning küsida kuidas lapsega on. Ta oli sündinud väikse hapnikupuudusega (seda ei tea hiljem keegi öelda miks ja millal see tekkis, võib ka tekkida juba kõhus olles). Tema olukord oli stabiilne ning ta oli pandud 72 tunniks jahutusravisse. See tähendab, et ta oli narkoosis ning ta kehatemperatuuri hoiti kusagil 34 kraadi juures, et ta aju ei saaks enam rohkem kahjustada.
Kohe hommikul läksime koju, pakkisime asjad, käisime kiiresti maavalitsuses lapsele nime panemas. Juhuks kui peaks kõige hullem juhtuma.. Et tal oleks ikka nimi. Seal tulid meil esimest korda pisarad silma, kui ametnik rääkis kui olulised on lapsele vanemad ja kui suur õnn ja rõõm üks laps on.
Edasi suundusime Tallinna. Päeva teises pooles saime teda esimest korda näha. Intensiivravis saime vaid oma last esimesed kolm päeva vaatamas käia. Läbi kuvöösiseinte oma juhtmetes pisikest vaatamas. Kuuldes vaid, et olukord on stabiilne ning me ei tea kui suur ta ajukahjustus võib olla, kui see üldse on..
Ootasime hetke mil ta sealt välja võetakse. Ta hakkas kohe ise hingama. Sain ta esimest korda sülle võtta. Saime edasi teisele korrusele, kus emad olid ühes palatis ja lapsed teises. Seal sain temaga juba ise toimetama hakata. Sondi kaudu sööta, mähkmeid vahetada ja kaaluda, kraadida, piima pumbata. Päevläbi tegevuses, lapse söögikorrad on haiglas üheaegselt, iga kolme tunni tagant. Üks söögikord võttis alguses mul aega 1,5 tundi, kuna pidin ju ka piima talle välja pumpama. Õnneks tehti öösel 1 söögikord meie eest, et saaksime kasvõi korraks pikemalt magada.
Ma ei mäletagi enam kaua me seal osakonnas olime. Sealt edasi saime aga juba koos ühte palatisse. Nüüd oli peamine ülesanne laps rinnast sööma saada, seda ta aga ei viitsinud üldse teha. Teadis ju, et kõht saab ka pingutamata täis. Tulemuseks oli see, et ta ei hakanudki rinnast sööma vaid ainult lutipudelist. Mis tähendas järgmised 3 kuud minu jaoks iga 3h järel piima pumpamist. Siis sai piim lihtsalt otsa.
Kokku olime haiglas kolm nädalat. Aknast ikka vaatasime kuidas jälle mõni beebi kopteriga saabus. Nendest haigla lugudest oleks saanud raamatu kirjutada, aga eks ajapikku läheb asi meelest. Tänaseks on sellest möödas 1,5 aastat, aga mõtlen sellele kõigele ikka üsna tihti. Eriti kui töö on mind taaskord nende lugude keskele toonud.
Mõtlen kuidas ma tookord suutsin nii rahulik olla. Ma ei olnud kordagi paanikas ega nutnud eriti. Ma olin terve selle aja palveolekus. Lihtsalt lootsin ja palusin, et kõik läheks hästi. Meil läkski. Ta väljus sellest kõigest ilusti ning ilma ajukahjustuseta. Järgmised aasta aega käisime regulaarselt Tallinnas kontrollis, jälgiti tema arengut, uuriti veel südant, kopse, kõike mida tarvis. Kuna esimese eluaasta jooksul oli tal 4 bronhiiti, millest kolmega olime haiglas, siis selguski allergoloog-pulmonoloogi juures, et tal on laste astma. Õnneks pole nüüd poole aasta jooksul enam viirused bronhiidiks üle läinud ning tundub, et ta kasvas sellest välja.
Me oleme ülitänulikud ja õnnelikud, et meie lugu nii läks. Meil on väga lahe poeg, kes toob meile iga päev naeratuse näole ning paneb siiani ütlema, et vaata mis imelugu meiega on juhtunud.
Kes teab mis oleks võinud juhtuda kui poleks olnud õigeid otsuseid, vajalikku aparatuuri.. Me ei pea enam sellele mõtlema, küll aga tean ma nüüd kui oluline on, et meie sünnitusmajade tase oleks võimalikult kõrge. Et tingimused oleksid ühtviisi väga head, et tehnika oleks päevakohane. Me ise saame sellesse panustada ning kaasa aidata.
Armas ema, kui ka Sinul on oma lugu meile jagamiseks anda, siis tee seda. Kas nimega või anonüümselt, kuidas iganes Sa soovid. Aga jaga enda lugu, mis lõppes hästi! Nii saame üksteisele toeks olla. Nii saame olla valmis selleks, et alati ei lähe kõik nii nagu Sa oled ette kujutanud. Enne sünnitamist ei olnud ma väga kuulnud halbu lugusid, ei osanud oodata, et võib nii minna, et ma ei saa kohe beebiga koju. Seepärast leian, et me peaksime ka nendest lugudest rääkima.
Imelist uut aastat, head emad ja tulevased emad! Palju ning turvalisi sünde sellesse!

Raili Friedemann
Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondi tegevjuht

Aitame tibud pessa!

Sõlmi oma ettevõttega püsiannetus ja aita lastel turvaliselt sündida.

Vaata lisa