Sündide-surmade statistika, mida siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakond iga kuu keskpaiku avaldab, tuletab sama sageli meelde, et igal võimalusel peretoetuste pärast häält tõstev Isamaa muretseb pärisprobleemi pärast.
Küsimus on probleemi lahendamise viisis – kas sündimust ikka saab suurendada peamiselt paljulapselisi peresid jõuliselt otse toetades või annaks parema tulemuse laste üles kasvatamiseks vajalike avalike teenuste peaaegu täiuslikuks kujundamine. Või ei annaks märkimisväärset tulemust kumbki, sest praeguste noorte unistused ja hirmud töötavad liiga tugevalt sellele vastu.
Juunis sündis 915 last, umbes sada vähem kui möödunud aastal samal ajal ja paarsada vähem kui pandeemiaeelsete aastate juunis. Viimase poolteise aasta perspektiivis oli see üsna tavaline kuu, kahjuks.
Poliitiliste tõmbluste (suurendame peretoetust – ei, nii palju ikka ei suurenda) kraesse seda kahanemist veel ajada ei saa. Üks, väiksem ja ette teada olnud põhjus on sünnitusealiste naiste arvu vähenemine. Teine, suurem ja ootamatult lajatanud põhjus on mitu tulevikuhirmusid tekitavat kriisi: pandeemia ja sõda, võib-olla ka kliimamuutusega seotud maailmalõpumeeleolu. Kolmandat põhjust kirjeldas hiljuti Delfile rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit nii: „Noored arvavad, et enne tuleb ikka elada ja siis alles hakata lapsi soetama.“
Ainult rahaliste toetustega, ilma noorte unistusi, ootusi ja hirme muutmata ei ole realistlik sündimuskordajat püsivalt kahe lapseni naise kohta suurendada.
Tiidu hinnangul oleks niisugusest hoiakust mõistlik vabaneda – mõista, et elada on võimalik ka koos lastega. See sõnum võiks olla vastuvõetav peaaegu igasuguse maailmavaatega inimestele, isegi planeedi ülerahvastatuse pärast muretsejatele. On ju viimase aasta jooksul tulnud uudiseid sündimuse järsust vähenemisest – Eestis pole selle poolest sugugi erakordne ja see pole siin suurim – kõikjalt maailmast, ka osast veel hiljuti rahvastikuplahvatust näinud riikidest. Rahvastikuplahvatuse kõrval või asemel hakatakse varsti rääkima ilmselt vastupidisest globaalprobleemist: rahvastikukollapsist.
Ühiskonnaelu korraldamise seisukohast oleks igas mõttes parem ja lihtsam, kui sündimus oleks naise kohta umbes kaks last. Et tööealiste ja ülalpeetavate osakaal, nõudmine lasteaia- ja hooldekodukohtade järele jmt aja jooksul eriti ei muutuks ning oleks maksumaksjale jõukohane.
Ent sündimuskordajast 2,0–2,1 on Eesti praegu – nagu ka enamik teisi Euroopa riike – üsna kaugel. Tänavuse sündide arvu järgi tuleb selleks pigem 1,4–1,5. Ainult rahaliste toetustega, ilma noorte mõtteviisis Tiidu kirjeldatud muutust saavutamata, ei ole realistlik seda püsivalt kaheni suurendada.
Kindla peale toimivat poliitikat iibe vähenemise vastu pole keegi leidnud. Kuid üks mitte sentigi nõudev meede või õigemini eeldus, mis soodustaks positiivseid muutusi, oleks see, kui rahvastikupoliitikaga ei kaasneks vihane parteipoliitiline oma „lahenduste“ kiitmine, mida viimasel aastal oleme näinud.