Anna Teele Orav. Eesti Ekspres, 17.05.2023
Statistilised andmed leitavad artikli lingil.
Esmasünnitaja keskmine vanus aina kasvab. Põhjuseid, miks mitte saada esimest last, on alla 30aastastel noortel küll ja veel.
Saan suvel 27. Enamik minu sõpru on samas vanuses. Ühel neist on laps. Teistel kellelgi ei ole. Kui näeme üle pika aja, tuleb laste saamine jutuks. See, kui tutvusringkonnas keegi last ootab, on erand. Ja eranditest rääkimine on alati põnev.
Olen käinud mitmes koolis ja huviringis, elanud eri paigus, minu tutvusringkond on päris suur. Tean vähe omavanuseid, keda 27aastasena vaimustaks mõte saada esimene laps. Keda rõõmustaks kõiksugu kriiside keskel teadmine, et nende elu läheb kindla peale keerulisemaks, teadmata seejuures täpselt, kui keeruliseks. „In this economy?“ ja „In this climate?“ küsivad noored.
Ühed mu tuttavad, Tallinnas elavad 20ndate teises pooles mees-naine küll sooviksid saada last. Aga nad lükkavad seda aina edasi. Põhjus: kuigi mõlemal on hea palk – üle Harju keskmise –, ei ole nad rahaliselt valmis. Nad teavad, et neil tuleb arvestada sellega, et nad ei pruugi saada oma lapsele Tallinnas lastesõimekohta. See võib tähendada kulu erahoiule mitusada eurot kuus. Praegu koguvadki nad selleks raha.
Põhjuseid, miks esimese lapse saamisega venitatakse või pole lapsed üldse plaanis, on noortel palju teisigi. Ka väljaspool minu tutvusringkonda.
„Laps on luksuskaup“
Liisale* (27) ei meeldinud juba pubekana lapsed. „Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et äkki ma ei vihkagi lapsi ja nad on okeid, aga siis tulid teised argumendid, miks ma lapsi ei taha.“
Esimene põhjus on raha. „Mitte et neil on tingimata vaja peeneid hobisid ja asju, aga sul peab olema võimalus temaga kodus istuda, kui ta on haige. Et saad lubada endale kvaliteetaega, sest aeg on raha. Me teenime mõlemad elukaaslasega üle Eesti keskmise, aga ma ei kujuta ette, et meil oleks aega ja raha lapsega tegeleda või vahepeal lapsehoidja palgata.“
Teine põhjus on kapitalismiviha. „Ei tahaks tuua siia ilma ühte inimest juurde, kes peab sellesama jama sees surmani töötama. Töötan ametlikult üle täiskoha-aja, tahaksin liikuda selle poole, et saaksin oluliselt vähem tööd teha. Kui ma sünnitaksin veel lapse, siis ei saaks üldse rääkida mingist finantsvabadusest, isegi mitte finantsturvalisusest.“
Kolmandaks kliima. „Mitte ükski kliimaraport ei anna inimkonnale lootust. Isegi kui Eestis on praegu okei, me kohe ära ei upu ja joogivesi otsa ei saa, siis tegelikult on see ka meie probleem, kui Bangladesh upub ning üle ilma käivad kliimasõjad ja võitlus puhta vee pärast. Selles valguses on ebamoraalne saada laps. Tema peab selle kõigega ju edasi elama. Ainult ülirikkad ostavad end nendest muredest välja.“
Petersen juhib tähelepanu ka asjaolule, et laste saamise soov sageli kasvab vanusega. „Vanemad inimesed üldjuhul kahetsevad ainult seda, et neil pole peret või peres häid suhteid, mitte, et mõne hobiga tegelemata jäi. Hobidega saab tegeleda kogu elu, kuid lapsi on võimalik saada vaid elukaare esimeses pooles.“
Neil, kes usuvad, et keset kliimakriisi lapsi sünnitada on ebamoraalne, puudub Peterseni hinnangul ajalooline perspektiiv. „Inimeste põhiprobleem läbi aja on olnud elementaarne ellujäämine äärmuslikus vaesuses. Praeguste noorte vanavanemad kogesid maailmasõda ja stalinismi, vanemad okupatsiooni ja defitsiiti. Kas toona oli laste ilmale toomine samuti ebamoraalne? Noored võiksid rohkem rääkida oma (vana)vanematega nende noorusajast, lugeda varasemate põlvkondade elu ja murede kohta. Siis uuesti mõelda, kas nende mured ikka on tegelikult nii suured. Tänapäeva Eesti noorte eluprobleemid on väiksemad kui eelmistel põlvkondadel, samuti väiksemad kui eakaaslastel enamikus maailma riikides.“
Eelmisel aastal registreeriti Eestis üle viie tuhande surma rohkem, kui oli sünde. „Väikese rahva puhul on see kriitiline,“ ütleb Petersen. „Kõik noored on arvatavasti kuulnud arstide, õpetajate ja oskustöötajate puudusest, mis on tegelikult aastakümnete pikkuse väikese sündimuse tagajärg. Kas noored üldse näevad enesel rolli rahva edasikestmisel või on see võõras mure?“