Airika Harrik. Artikkel ERR, 17.07.2023
Eestis 2004. aastal kehtestatud eelnevast sissetulekust sõltuv vanemahüvitis soodustas teiste ja kolmandate laste sündi, selgus Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse hiljuti avaldatud uuringust. Ehkki mõju oli arvudes mõõdetuna pigem tagasihoidlik, kinnitab töö, et sündimuse suurendamisse panustatud vahenditel on oma mõju.
Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puuri sõnul on Eesti vanemahüvitise süsteem rahvusvahelises võrdluses väga helde. See oli tema töörühmale ka üks ajend, miks süsteemi mõju sündimusele põhjalikumalt uurida.
“Üks Eesti vanemahüvitise süsteemi helduse põhjus on see, et meil on vanemahüvitise saamise periood suhteliselt pikk: 18 kuud lapse sünnist alates. Teiseks kompenseeritakse meil rasedusele eelnenud (12 kuu keskmist) sissetulekut 100 protsendi ulatuses,” põhjendab ta. Lisaks on vanemahüvitisel Eestis eelmise aasta kolmekordse keskmise palga näol ka väga kõrge lagi.
“Nende kolme teguri koosmõju tulemusena paikneb Eesti vanemahüvitis OECD riikide hulgas ostujõu pariteeti arvestades helduse poolest teisel kohal, Luksemburgi järel ja Rootsi ees,” täpsustab Puur.
Oma analüüsis huvitas Puuri ja tema kolleege Sanan Abdullajevit, Martin Klesmenti ja Mark Gortfelderit vanemahüvitise lühema- ja pikemaajaline mõju. Täpsemalt hindasid nad statistikaameti rätsepatööna kokku pandud aastatel 1993–2019 rohkem kui 215 000 naist hõlmava mahuka registriandmestiku põhjal, kas ühe või kahe lapsega peredesse sündis järgmine laps vanemahüvitise toel varasemast kiiremini ja suurema tõenäosusega. Puuri sõnul on vanemahüvitiste uuringutes sündimuse neid mõlemat tahku käsikäes vaadeldud suhteliselt harva.
Kiiruspreemia innustas sünnivahemikke lühendama
Analüüsi tulemustest nähtus, et ajavahemik järgmiste laste sündide vahel meetme mõjul vähenes. “Me leidsime, et tõepoolest vanemahüvitis on lühendanud esimese ja teise ning teise ja kolmanda lapse vahelisi intervalle. Lapsed sünnivad kiiremini, kui nad enne seda meedet sündisid,” toob Allan Puur välja. Sama suundumust on varem täheldatud ka Eesti vanemahüvitiste reformi eeskujuriigis Rootsis.
Kuna hüvitis on võrdne eelmise lapse sünni eel teenitud palgaga, ei kaota väikelapse kõrvalt näiteks osakoormusega töötav või kodune vanem lühema sünnivahemiku korral sissetulekus.
Puuri sõnul näitavad vanemahüvitise mõju sünniintervallide lühenemisele kõige selgemini kestuspõhised kordajad, mis mõõdavad sündimuse intensiivsust vastavalt eelmise lapse sünnist möödunud ajale. “Kui võrdlesime käitumist enne 2004. aasta reformi ja pärast, siis oli kenasti näha, et sündimuskordajad tõusevad just perioodil enne 30 kuu möödumist eelmisest sünnist,” märgib ta.
Samas ei muutunud eelmisest lapsest 30–36 kuud hiljem sündinud laste hulk üldse.
Lisaks näitas sünnivahemike pikkuse muutus, et inimesed võtsid vanemahüvitise omaks mitte hoobilt, vaid pikema aja, kuue-seitsme aasta jooksul. Osalt näeb Puur siin 2009. aasta majanduskriisi mõju. Siiski oli mõju järkjärgulise tugevnemise suurem põhjus tema hinnangul inimeste soov tagada endale vanemahüvitise reformiga loodud võimaluste ärakasutamiseks esmalt piisavalt suur hüvitise aluseks olev sissetulek. “Vanemahüvitise reform andis eelnevaga võrreldes motivatsiooni enne laste saamist oma tööturupositsiooni väga selgelt ehitada ja kindlustada,” tõdeb ta.
Teisi ja kolmandaid lapsi sündis rohkem
Ühiskonna jaoks on Allan Puuri sõnul sünniintervallide pikkusest olulisem see, kui palju erineva sünnijärjega lapsi sünnib. “Sellest oleneb, milline on meie rahvastikutaaste olukord. Milline on vanemate põlvkonna ja laste põlvkonna suuruse omavaheline suhe ja kõik sellest sõltuv, sealhulgas rahvaarvu või tööealiste arvu stabiilsus,” põhjendab professor.
Tulemustest selgus, et aastatel 2004–2019 kasvas teise lapse saajate suhtarv ühte laste omavate naiste hulgas meetme-eelsega võrreldes ligi kuus protsendipunkti. “Kui see oli enne vanemahüvitise reformi ligikaudu 65 protsendi tasemel, siis pärast see liigub 70 protsendi juurde või natukene kõrgemalegi,” täpsustab Puur.
“Kui me neid protsendipunkte suhtelises väljenduses võrdleme, siis on muutuse suurus teiste ja kolmandate laste enam-vähem sarnane.”
Kahe lapse emasid, kes saavad ka kolmanda võsukese, lisandus umbes nelja protsendipunkti jagu. “Kui me neid protsendipunkte suhtelises väljenduses võrdleme, siis on muutuse suurus teiste ja kolmandate lastega enam-vähem sarnane, sest kolmanda lapse saab umbes 40 protsenti kahe lapse emadest,” sõnab professor.
Uuringu tegijate jaoks seisnes tehniline väljakutse selles, kuidas olla kindel, et teiste ja kolmandate sündide arvu suurenemine on tingitud just vanemahüvitise reformist, mitte mõnest muust tegurist, näiteks elujärje paranemisest. Selleks kasutasid nad erinevaid võtteid, sealhulgas lisasid mudelitesse mitmesuguseid kontrolltunnuseid.
Puuri sõnul andis kõige veenvama kinnituse vanemahüvitise mõju olemasolu kohta alates 1990. aastate keskpaigast erinevatel aastatel oma esimese või teise lapse saanud naiste käitumise võrdlemine. “Tulemustest on selgesti näha, kuidas järgmise lapse saanute arvu suurenemine võrreldes eelmiste aastapõhiste rühmadega hakkab toimuma vahetult pärast seda, kui konkreetne rühm vanemahüvituse reformist mõjutatud sai,” kirjeldab ta.
Mõju suurust võib hinnata erinevalt
Rootsi uuringutest on teada, et seal 1986. aastal sisse seatud kiiruspreemia mõju vähenes 1990. aastate lõpuks oluliselt. Eestis läks aga Allan Puuri sõnul teisiti. “Meie oma uuringu ajaraamis kuni 2020. aastani niisugust kadu ei täheldanud,” osutab ta.
Vaadeldud 15 reformijärgset aastat on tema sõnul piisavalt pikk aeg väitmaks, et laste sünniintervallid jäidki püsivalt meetme-eelsest lühemaks. Mõju püsimist toetab ka esimese lapse saamise vanuse jätkuv edasinihkumine, mis jätab teise ja kolmanda lapse saamiseks varasemaga võrreldes vähem aega.
Vanemahüvitise mõju suurust sündimuse tasemele võib professori sõnul näha kas pooltäis või -tühja klaasina. “Kes tahab saadud tulemusi skeptiku pilguga vaadata, võib öelda, et vanemahüvitise mõju sündimusele on liiga väike. Meie uuring selliseid hinnanguid ei anna, küll aga annab see küllaltki adekvaatse teadmise, et vanemahüvitise mõju on olemas,” arutleb ta.
Euroopa riikides jääb pereloome ea jooksul sündinud laste keskmine arv Puuri sõnul vahemikku 1,4–2,0. Sellesse üsna kitsasse vahemikku vahel mahub tema sõnul ära absoluutselt kõigi erinevate sündimuse taset kujundavate tegurite mõju, alates majanduslikust olukorrast ning tööturust kuni reproduktiivtervise ja väärtusteni. “Sellel taustal ehk ei olegi teise ja kolmanda lapse sünni tõenäosuse suurenemine kümnendiku võrra nii väike,” jätkab ta.
Teiste riikidega on uuringus saadud arvulisi tulemusi Puuri sõnul keeruline võrrelda. Vanemahüvitise reformide parameetrid on riigiti üsna erinevad. Üks sarnane uuring pärineb Austriast, kus võrreldi vanemahüvitiste maksmise perioodi ühelt aastalt kahele pikendamise mõju teiste laste sünnile. “Nemad hindasid oma teise lapse sünni tõenäosuse suurenemise umbes kolme protsendipunkti peale,” sedastab professor.
Ühiskond ja poliitikakujundajad ei tohiks olla uuringu tulemuste valguses poliitikameetmete võimaluste suhtes liiga lootusrikkad, aga samas ka mitte lauspessimistlikud. Puuri sõnul osutab töö, et kui tahta sündimust praeguselt tasemelt veelgi ülespoole viia, peab ühiskond olema valmis panustama sellesse valdkonda rohkem ressursse.
“Võime ühe meetmega nagu tugev vanemahüvitis mingisugused küsimused ära lahendada, aga kui tahame veel paremat tulemust saada, on meil ilmselt vaja siia kõrvale leida vähemalt kahte või kolme meedet, mis ei ole sugugi nõrgemad,” osutab ta. Lisaks tuleks tema sõnul mõelda senisest hoopis rohkem sellelegi, kuidas teistes poliitikasektorites, näiteks regionaal- või eluasemevaldkonnas, tehtav saaks pereloomet toetada.
Professori sõnul vanemahüvitise mõju-uuringud jätkuvad ja kavas on mitmest analüüsist koosnev sari. “Püüame järgmisena vaadata, kas ja kuidas inimeste reaktsioonid vanemapalgale on olnud rahvastikurühmiti erinevad,” sõnab ta. Kuna asendussissetulekut pakkuv vanemapalga meede on suunatud eeskätt suurema sissetuleku ja kõrgema haridustasemega peredele, on Puuri sõnul oluline hinnata, kas see meede suurendas sündimust üksnes selles ühiskonnarühmas või oli sellel ka laiapindsem mõju.
Ta juhib tähelepanu sellelegi, kuidas juba nii 2004. aastal kui ka pisut teises vormis hiljutises lasterikka pere toetuse debatis kõlasid hääled, mis nõudsid suuremat tähelepanu kõigi laste võrdsele kohtlemisele ehk hüvitiste ja toetuste ühtlustamist. Selle nõude suhtes jäävad teadlased Puuri sõnul siiski kahtlevaks.
“Vanemapalga meede korvab eeskätt töötamisest loobumise kulu ja see kulu on individuaalne. Mida kõrgem on sissetulek, seda rohkem tuleb ka kompenseerida. Vastasel juhul meede keskmist või suuremat sissetulekut saavate rühmade jaoks lihtsalt ei toimiks,” selgitab professor. Ta lisab, et toetuste laes ja muudes sedalaadi küsimustes tuleb leida arutelude kaudu sobiv lahendus.
Uuringute tulemused toetavad tema sõnul pigem seisukohta, et perepoliitikas pole mehaanilise võrdsuse kindlustamine tingimata esmatähtis. “Võrdsust tuleb ning saab tagada teisel viisil ja teistes valdkondades. Kasvõi näiteks selle kaudu, et inimestel oleksid paremad võimalused teenida võrdset või vähem ebavõrdset sissetulekut. Teine võimalus on pakkuda adekvaatset toimetulekutoetust,” ütleb ta.
Allan Puur ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas European Journal of Population.