29.juuli oli tavapärane kuum suvepäev, selle erinevusega, et mina tundsin end halvasti. Öösel kella nelja ajal käisin esimest korda oksendamas. Mõtlesin, et võib-olla sõin midagi, mis ei sobinud või on lihtsalt asi kuumuses. Kell 7 lõi kõhtu valu ja siis sain aru, et olen kuskilt üles korjanud kõhugripi. Terve päev möödus põhimõtteliselt wc-s, isegi tilk vett ei seisnud sees.
Umbes kella kolme ajal päeval hakkasin mõtlema, et see vedelikuta olemine beebile ilmselt väga hästi mõjuda ei saa ja kirjutasin oma sõbrale, kes juhuslikult on ka kohalik meedik, et mis ma peaks tegema. Juhtumisi oli ta ka sel päeval valves. Alguses soovitas hästi väikse koguse kaupa proovida ikkagi juua, aga kui ütlesin, et terve päev olen üritanud ja kasu pole, siis andis kõne edasi valvearstile ja koos otsustasime, et vaja siiski teha väljakutse 112 ja tilguti panna (ilma väljakutseta nad seda teha ei tohi). Rääkisin neljale inimesele jutu ära ning selleks hetkeks oli kiirabi kohale jõudnud.
Sain tilguti külge ja ka iivelduse vastu rohtu ning juba oli täitsa hea olla, kuniks ütlesin, et pole beebi liigutusi tundnud umbes 4-5 tundi. Tallinnaga läbirääkides jõuti otsusele, et on siiski vaja minna mandrile ja sinna me ka kell 19 Kihnust minema hakkasime. Pärnu haiglasse jõudsime paari tunni pärast. Õnneks KTG tuvastas kohe lapse südamelöögid ja hingerahu saabus. Rasedust oli selleks hetkeks 34+6 nädalat. Kaks tundi hoiti mind KTG-masina küljes ja siis läksin sünnieelsesse palatisse hommikut ja kojuminekut ootama.
Kell 00.30 küsisin valves olevalt ämmaemandalt valuvaigistit kõhuvalu vastu ja kui kell 01.40 polnud see veel mõjuma hakanud, kutsusin uuesti ämmaemanda ning ütlesin, et läheb aina hullemaks. Läksime siis läbivaatusruumi. Seal hakkas äkki kiire-kiire, kuna lapse pea oli juba tunda ja väike Emma sündis kõrvalpalatis 35.rasedusnädalal kell 02.01 öösel.
Päris kiirelt oli selge, et korralikult hapnik kopsudesse ei pääse ja peale kümmet minutit viidi beebi kõrvaltuppa lisahapnikku saama. Kell 4 sain perepalatisse, üksinda ja jäin abikaasat ootama, kes sai alles hommikuse praamiga Kihnust tulema (sest mina ei tulnud ju mandrile plaanipäraselt sünnitama). Abikaasa jõudis kell 9 ja jäime uudiseid ootama. Kell 12 tuli lõpuks arst ja selgus, et Emmal 1 kops ei tööta üldse. Tehti veel uuringuid ja kell 14 öeldi meile, et Tallinnast tullakse beebile järgi ja viiakse ta Lastehaiglasse.
Ühtpidi oli seda kergendav kuulda, kuna ta vajas abi, siis parim koht selleks on seal, kus on suurimate kogemustega spetsialistid. Aga mure kasvas ka kohe kordades suuremaks! Kell 22 olid Emmale juba vajalikud protseduurid tehtud ja jäime hommikut ootama. Helistasime kell 8.00 ja kõik olevat stabiilne, tubli ja tugev väike tüdruk! Ise saime minna kohale alles reedel, 3.augustil, kuna mina olin haige olnud ja intensiivi minna oli keelatud. Kohale jõudsime juba hommikul ja terve nädalavahetuse saime hommikul kella kaheksast õhtu kella kaheksani oma Emmaga koos olla. Mees pidi pühapäeval ära minema ja meie jäime veel neljaks päevaks haiglasse, millest ühe olime veel intensiivis ja kolm päeva olime ema-lapse toas.
Tänaseks on Emma 5-kuune, väga-väga agar ja rõõmus tüdruk – keerab, jutustab, kilkab.
Uskumatu, mis tööd see kollektiiv nende pisikeste imikutega seal teeb! Au ja kiitus neile! Ja suur, suur aitäh, et nad teevad seda just nii hästi!
Suurima lugupidamise ja parimate soovidega,
Nele Lanno
// Kui Sa tunned, et ka Sinu õnnelikult lõppenud lugu võiks teistele toeks olla ning soovid seda jagada, siis saada see palun raili@aitaalustadaelu.ee //