KOLUMN. Margit Adorf, EPL, 14.05.2023
Emadus ei ole niisama lihtne asi, et sellega igaüks hakkama saaks, ei vaimselt ega füüsiliselt. Juba ainuüksi arvamus, et iga naine sobib emaks ja peaks saama emaks, on vale.
Head emadepäeva! Loodan, et see on teie jaoks rõõmus ja ilma kibeda noodita, et oleks pidanud midagi teisiti olema. Vähestel on seda õnne, et kõik läbi elu klapib ja läheb ludinal. Siiski, täna tahan rääkida emade vaimsest tervisest, sest ainuüksi emaks saamisega kaasneb mitmeid erinevaid mentaalse tervise ohte, mis mitte-emasid ei ohusta. See ei ole naiste vaimne tervis, see on justnimelt emade vaimne tervis.
Nii nagu me ei saa eeldada seda, et igast inimesest saaks tippsportlane, edukas juht, kvantfüüsik või köieltantsija, ei saa me ka igast naisest eeldada seda, et ta peaks kindlasti saama emaks. Juba ainuüksi niisugune surve mõjutab vaimset tervist.
Miskipärast emaks saamist peetakse niisuguseks pisiasjaks, et sellega peaks iga naisinimene hakkama saama ja korduvalt. See ei ole nii, ka emaks saamine nõuab eeldusi. Iga naine ei võrdu „hea ema“ ja seejuures ei pruugi mitteheaduse põhjus olla üldse naises endas. Ta lihtsalt ei pea vastu. Teda mõjutab ka enda lapsepõlves kogetu, erinevad traumad, nii vaimsed kui füüsilised.
Meil on küll olemas eraldi psühholoogid raseduskriisi jaoks, kuid emade jaoks mitte. Ometi on olemas kimp vaimse tervise probleeme, mis kaasnevad justnimelt emaks saamisega. Need on spetsiifiliselt emade probleemid. Kõige tuntum mentaalne probleem on sünnitusjärgne depressioon, mis võib tabada ka sellist naist, kes on väga soovinud emaks saada, tema laps on sündinud tervena ja on olnud oodatud, kuid…
Sünnitusjärgse depressiooni puhul võivad emal tekkida näiteks sundmõtted, ta võib soovida oma last tappa või minna selleks, et tema ise last ei kahjustaks, vabasurma. See ei ole kahjuks ebaharilik, vaid see on kindel muster. Sundmõtteid pärast sünnitust on paljud naised kogenud, kõigil ei muutu need surmatoovalt ohtlikuks.
Rase naine on ühiskonna jaoks objekt
Rasedat naist koheldakse tihtipeale kui asja, keha, inkubaatorit. Vaadatakse niiöelda tehnilisi näitajaid, kas süda lööb õiges rütmis, kuidas on vererõhk, kuidas loode areneb. Keegi ei küsi midagi selle kohta, kuidas emal endal vaimselt enesetunne on. Ka pärast sünnitust järgneb füüsiliste näitajate jälgimine, vaimse tervise jälgimist pole ette nähtud, kuigi võiks.
Emade vaimse tervise probleemide seas on esikohal depressioon, ärevushäired ja psühhoosid. Enamus juhtumeid ei saa kunagi ametlikku diagnoosi. Uuring on näidanud ka seda, et pea 80% värsketest emadest kogeb nn beebibluusi ehk nähtust, mis otseselt ei kvalifitseeru vaimseks häireks, kuid on nihe normaalses meeleseisundis – meeleolu kõikumised. Vaid väike osa emadest (USA-s 30%, Eesti kohta pole teada) otsib vaimse tervise probleemide puhul abi spetsialistilt. Enamasti arvatakse, et raskustega tuleb ise hakkama saada.
Eraldi vaimse tervise probleemiks eriti eelkooliealiste laste vanemate puhul on emaüksildus. Imik või väikelaps ei asenda naise jaoks senist sotsiaalset suhtlust, kuid väikelapse vanema ümbert kipub sageli sõpruskond kaduma. Vastne ema ei saa ja ei jaksa ka ise enam nii palju suhelda kui varem ning nii võib ühel päeval avastada, et üksildus kraabib hinge seest. Kes seda mõista ei suuda, siis kujutage endale ette, et see on umbes nagu elu koroonapandeemia kõige karmimate piirangute ajal, ainult et see ei kesta kaks kuud, vaid aastaid.
Emade vaimne tervis mõjutab ka järglasi
Siis on olemas kurnatud ema sündroom (maternal depletion syndrome või ka depleted mother syndrome), millest hakati rääkima alles 1990ndate aastate lõpus. See tähendab seda, et ema ei suudagi kunagi taastuda sünnitusest, ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Sellega kaasneb väsimus, meeleolukõikumised, hajameelsus, süütunne.
Õigupoolest on siin kaks sarnast asja: üks on rohkem üldine keha kurnatus, millega kaasnevad mentaalsed probleemid, teine aga läbipõlemine, mis ei ole tingitud ainevahetuse probleemidest, vaid üldisest stressitaustast. Ühe algpõhjuseks on muutused füüsilises kehas, teisel juhul liiga suur koormus, kuid mõlemad viivad sarnase tulemuseni – üldine kurnatus.
Emade vaimne tervis mõjutab otseselt ka järeltulevat põlve, seega võiks emaks saanud naistele pöörata rohkem hoolivat tähelepanu läbi aasta, mitte arutada üksnes seda, kuidas rahanumbrit suurendada, vaid kuidas suurendada emade vaimset heaolu. Lisaks võiks lõpetada selle mõttekonstruktsiooni levitamise justkui kõik naisinimesed on sündinud selleks, et tulevikus emaks saada ja et see on käkitegu, sest igaüks saab sünnitamisega hakkama.
Sünnitamine on vaid emaduse alguspunkt. Naisest peab pärast seda saama osav psühholoog ja kestvussportlane, selleks, et saada hakkama kõikide hammaste tulekute, jonnihoogude, unepuuduse, murdeea meeletuste, menopausi vaevuste, rahateenimise, muretsemise, lõputu koristamise ja süütundega.
Iga ema ei ole ühtviisi ideaalne, iga ema vajab enda kõrvale tuge. Igal emal ei ole müütilise saare naise ramm ja amatsoonide sitkus, iga naine ei ole vaimseltki valmis saama emaks, kuna emadele laotud ootused ja koormus on tohutu. Emadest sõltub tuleviku parem maailm, see sõltub emade vaimsest tervisest.