9. aprilli varahommikul (täpselt tähtajal, umbes kell 5 hommikul)
tundsin õrnalt valu ja sain aru, et ongi käes see päev kui kohtun oma
teise tütrega. Paraku läks aga sünnitusel kõik nii nagu poleks kunagi karta
osanud ja oma last nägin ma esimest korda alles 2 päeva hiljem.
Olin juba tundide kaupa valudes olnud (keiser tehti 17:05) ja avatust
tuli juurde väga vähe. Suutsin veel mõelda, et veidi veel pean kannatama ja
varsti varsti on mu beebi mul juba kõhu peal ja kõik see valu ununenud.
Ämmakas arvas, et ma niisama teen liigset draamat ja peaks proovima hoopis
lõdvestuda valude vahel ja peabki valus olema… aga neid vahesid ei
olnudki, oligi ainult üks suur ja pikk valu terve aja. Nagu keegi pussitaks
noaga. Lõpuks muutusid valud juba täiesti väljakannatamatuks ja anusin
nuttes epiduraali, otsustati see teha. See ei mõjunud mitte kuidagi ja
järjest hullemaks läks. Siis saadi aru,et midagi on vist ikka valesti ja ma
niisama ei karju. Pandi KTG külge ja avastati, et lapse südametöö
kaob..siis läks kõigil kiireks ja hakkas hull sagimine opi
ettevalmistamiseks. Mees saadeti palatist välja juba epiduraali ajal ja
siis kutsuti tagasi korra, et teavitada teda keirilõikest. Kahtlustati
emaka armi rebenemist ja see mul ka oli. Enne seda tundsin kuidas laps
pressib mulle kõhtu ja naistearst mitu korda küsis kas nagu pressi tunne
on. Nad arvasid, et pressid tulevad aga emakas oli rebenenud ja laps oli
mul kõhuõõnes juba, sellest ka südametöö kadumine. Kuna keha oli kõik
pinges ja suurtes valudes siis alles kolmandal -neljandal inimesel õnnestus
mulle kanüül panna.
Kuna oli pühapäevane päev ei olnud peaarsti majas, vaid tuli väljakutse peale. Need järgnevad minutid oppi oodates tundusid kui terve igavik.
Viimase jõuraasu võtsin kokku kui küsiti kas ma ise saan palatist välja
teisele lauale millega mind opisaali sõidutati. Edasi mäletan kõike uduselt
ja seda, et nutsin ja palusin, et mind kiiresti magama pandaks, kuna ma ei
suutnud seda valu enam taluda. Narkoosiarst ütles, et veel ei tohi ja olen
tubli ja pean vastu pidama. Kõik tundus justkui kuskil õudusfilmis. Viimane
asi mida mäletan oligi see kui keegi ütles, et arst saabus haigla ette
just, pargib autot ja võib operatsiooniga alustada ja nägin maski oma näo
poole liikumas. Järgmisel hetkel ärkasin juba taastuspalatis.
Uurisin kohe kus mu laps on. Vastuseks sain vaid, et lastearst kohe
tuleb ja räägib minuga. Selle aja jooksul kui ta tuli jõudis peast läbi
käia miljon kõige halvemat mõtet, et miks nad mulle midagi ei ütle ja miks
ma lastearsti pean ootama. Kui arst tuli saingi teada, et mul esimese
keisri arm (esimene tütar oli tuharseisus ja oli plaaniline keiser) oli
rebenenud ja lapsel väga raske hapnikupuudus ja ei tea keegi mis edasi
saab. Öeldi vaid, et seis hetkel stabiilne ja et Tallinnast kutsuti
reanimobiil järgi ja viiakse ta lastehaiglasse. Sel hetkel ma ei suutnud
isegi nutta, ma lihtsalt ei uskunud mis kõik just juhtunud oli, olin nagu
puuga pähe saanud, tahtsin last näha aga siis kui seda küsisin ja arst
vaatama läks oli laps just ära viidud. Mees nägi teda kohe pärast keisrit
aparaatide all. Kuna mul oli verekaotus suur ja keisrilõige siis mind
haiglast minema ei lastud ja mees sai järgmisel päeval üksinda teda
Tallinna vaatama minna. Mina sain palumise peale välja lõpuks ülejärgmisel
päeval ja siis läksime panime lapsele kohe nime ära ja sõitsin koju asju
pakkima. Lõpuks, teisipäeva õhtul..48 h pärast seda päeva sain oma
pisikese Anni-Grete juurde. See hetk, kui teda esimest korda ise nägin seal
kuvöösis siis ma lihtsalt nutsin ja nutsin ja mõtlesin, et miks meiega
selline asi pidi juhtuma.
Ka minu lapsele tehti 72 h jahutusravi ja hoiti teda narkoosi all, et aju
ei peaks lisatööd tegema ja pingutama. Esimesed nädal aega oli Anni-Grete
intensiivraviosakonnas ja sain teda vaid päeval vaatamas käia. Sülle sain
ta esimest korda võtta 14. aprillil. Arstid midagi ette ennustada ei
osanud, pidevalt kuulsimegi kuidas seis on stabiilne, väga hea oli see, et
tal ei olnud ajukrampe olnud ning ette ei tea keegi mis saama hakkab ja
kas ja kui suur kahjustus olla tegelikult võib. Sisimas tundsin koguaeg,
et kõik saab korda. Haigla intensiivraviosakonnas last iga päev vaatamas käies nägin ümberringi nii palju raskelt haiged lapsi ja nende
vanemaid ja seda kõike oli nii kurb vaadata. Töötajad peavad seal küll väga
tugevad olema, et iga päev selle kõige keskel olla suudavad. Päev mil Anni
viidi üle teise osakonda oli suur rõõm. Lõpuks sain koguaeg temaga koos
olla. Eesialgu küll kõrvalpalatis aga sain käia teda ise alguses sondi
kaudu söötmas ja hiljem juba rinnaga ja pudeliga ning mähkmeid
vahetamas-kaalumas. Kõik käis rutiinselt, üks ja sama iga 2 h tagant.
Selles osakonnas olime ka umbes 5 päeva ja siis saabus aeg kolida edasi
järgmisele korrusele kokku ühte palatisse. Siis juba teadisin ja tundsin,
et kõik on lõpuks tõesti korras ja järjest kinnitasid seda ka analüüsid,
ultraheli ja aju MRT. Koju saime lõpuks peaaegu 2 nädalat hiljem, 21.aprillil ja seal oli ees suurem õde, kes kogu aja ootas millal
meid näeb. Muidu olid külalised haiglas lubatud, aga kahjuks mitte väikesed
lapsed, kellel tuulerõuged põdemata sest see oleks haigetele lastele ohtlik
kui keegi selle viiruse sisse tooks haiglasse.
Anni-Grete esimesel eluaasta pidime iga kolme kuu tagant käima lastehaiglas
kontrollis ja iga kord arst imestas ja kiitis kui tubli ta on ja kuidas
pole üldse aru saada, et ta oleks raske asfüksiaga sündinud. Õnneks lõppes
meie jubedalt alanud lugu õnnelikult ja hetkel on Anni-Grete tubli ja terve
1 a 9 k vanune tüdrukutirts.
Sarnaselt Raili loole, olen ka mina tagantjärgi mõelnud kuidas ma sel ajal
nii rahulik suutsin olla…olin nagu oma maailmas ja keeldusin üldse
mõtlemast, et ta terveks ei saa. Koguaeg lootsin ja mõtlesin, et kõik peab
kindlasti korda saama ja sellist varianti ei saa olla, et ei saa ja et ma
ei tohi selle peale mõeldagi. Hiljem tagantjärgi sellele ajale mõeldes olen
vist rohkem nutnud kui tookord. Olen väga õnnelik, et meil kõik nii lõppes
ja enne ei osanud ka mina kunagi mõelda, mis kõik võib sünnitusel valesti
minna ja miks on vaja kogu seda tehnikat haiglatesse. Alates sellest ajast
olen teinud annetusi Tallinna lastehaigla toetusfondile ja kindlasti teen
ka edaspidi.
Liisi Sildoja
// Kui soovid samuti enda lootustandvat lugu teistega jagada, siis saada see palun raili@aitaalustadaelu.ee //